Kes on maailma suurimad reostajad? Kui suur osa on globaalses süsinikdioksiidi emissioonis ehitussektoril? Kuidas peaks ehituses energiakulu tegelikult arvestama?
Küsis: Ragner Lõbu (Eesti Puitmajaliidu ja Hobbiton OÜ juhatuse liige)
Meelis Seedre (PhD): Rootsi Põllumajandusülikooli metsateadlane, kes kaitses doktorikraadi Eesti Maaülikoolis 2013.a. Meelis Seedre on õppinud ja uurinud metsi Eestis, Soomes, Rootsis, Kanadas ja Tšehhis.
Metsateadlane Meelis Seedre tunnistab intervjuus, et üheks põhjuseks, miks Euroopas puidukasutuse kuvand väga hea ei ole, on tsemendi- ja metallitööstuse suur mõjuvõim, soov oma positsiooni kindlustada ja teatud protsesse kinni hoida.
Palun selgita lugejale lahti mõisted ’süsinikuringe’ ja ’süsiniku jalajälg’. Miks need mõisted on olulised ja kuidas on need inimtegevusega seotud?
Meelis Seedre: Süsinikuringe on protsess, mis on maapealse elu jaoks hädavajalik ja selle alus. Mõiste seletamist tuleb alustada fotosünteesist, põhirõhk selles protsessis on süsiniku sidumisel ja selle tulemusel tekkival taimsel massil. Ajal, kui fotosünteesi ei olnud, oli täiesti teistsugune maakera, teistsugune elu. Üks hetk evolutsiooni käigus tekkis rakkudel fotosünteesi oskus. Kõik see andis võimaluse ka inimeste tekkeks. Fotosünteesi abil saab süsinik taime poolt seotud, teda võib süüa loom või mitte, kuid taim sureb ja hakkab lagunema, osa sellest süsinikust läheb siis tagasi atmosfääri.
Süsiniku ringlus muutub ja on muutunud väga dramaatiliselt. Vahepeal on olnud väga palju süsinikku atmosfääris, siis jällegi vähem. Praeguseks on juhtunud aga niimoodi, et fotosünteesi läbi on seotud väga palju süsinikku ja see on ladestunud miljonite ja miljardite aastate jooksul peamiselt ookeanide all. Inimkond on õppinud sealt õli, gaasi ja muid maavarasid välja võtma, ehk oleme hakanud kasutama neid samu fossiilseid kütuseid energia saamiseks. Sellega seoses on atmosfääri jõudnud süsiniku hulk oluliselt suurem kui see olnuks ilma inimtegevuseta ning see suurendab kasvuhooneefekti, mis tekitab kliimamuutusi.
Süsiniku jalajälg tähendabki seda, et kui palju läheb erinevate tegevuste tagajärjel süsinikku atmosfääri. Milliseid materjale kasutame, kuidas me reisime, mida sööme – sellest kõigest oleneb meie süsiniku jalajälg. Materjali kasutamine on väga oluline, sest osade materjalide kasutamine paiskab rohkem süsinikku atmosfääri kui teiste. Igasugune energia kasutamine mõjutab süsiniku jalajälge.
Me võime arutada, kui suur see inimese osa on ja kui olulised on muud protsessid, aga fakt on see, et inimene on fossiilsete kütuste kasutamisega seda süsteemi muutnud. Nüüd on inimkond hakanud selle peale mõtlema ja tõmbama fossiilsete kütuste kasutamisel hoogu maha. Mõeldakse, et ehk saame kasutada midagi muud, nagu näiteks tuul, päike, vesi või siis ka suurendada puidu kasutust. Kurb on selle juures see, et maailma kogu energia kasutusest moodustavad päikese- ja tuuleenergia alla 1 protsendi. Ometi on sellesse päris hoogsalt investeeritud. Selle põhjal võib öelda, et maailma muutvat efekti ei ole väga tõenäoliselt niipea oodata. Samuti tuleb arvestada, et ka tuule ja päikeseenergia sidumiseks kasutatavate süsteemide tootmine on üsnagi energiamahukas.
Kui suur on maailmas ehitusektori osa globaalses süsinikdioksiidi emissioonis ja kui keeruline on majade süsiniku jalajälge arvutada?
Meelis Seedre: Ehitussektor pole küll kõige olulisem, kuid ikkagi märkimisväärse osaga. Elumajade puhul on maailma riikides puidu kasutuse osakaal väga erinev. On riike, kus puit domineerib ja on riike, kus puitu peaaegu ei kasutatagi. Näiteks on puitkonstruktsiooniga ühepereelamuid USA-s üle 90 protsendi. Väga suur on selliste majade osakaal ka Kanadas, Norras, Rootsis ja Soomes ulatudes 80 protsendini. Osaliselt sõltub see traditsioonidest ja puidu kättesaadavusest, aga paljudes maades, kus on väga vähe puitu kasutatud, on tegelik potentsiaal väga kõrge, näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa.
Hoonete süsiniku jalajälje arvutamine ei ole raske. Küsimus on detailides, kui täpset tulemust saada tahame. Inglise keeles nimetatakse seda teadusharu Life Cycle Assessment (LCA). See on analüüs, kus materjalide kaupa vaadatakse, kui palju energiat läheb vaja selle tootmiseks ja kui palju saastab tootmine keskkonda. Näiteks puidu puhul – kuidas raiuti, kuidas transporditi ja töödeldi, kui palju see aega ja energiat võttis, milliseid ehitusvõtteid kasutati ja mis saab siis, kui materjali kasutusiga lõppeb. Seejärel võrreldakse teiste materjalidega, teiste ehitustega jne. Üks kokkuvõte mis vaatas 21 töö tulemusi leidis et iga tonn puitu mis kasutatakse muu materjali asemel vähendab keskmiselt 2,1 korda kasvuhoonegaaside emissiooni. Näiteks ühepere elumaja ehitamine puidust metalli asemel säästab 0,9 t süsinikku ja betooniga võrreldes 2,2 t süsinikku. Kahtlemata on käsitööna ehitatud palkmaja üheks väikseima süsiniku jalajäljega ehitiseks üldse. Hoolikalt toimetades võib protsess olla täiesti neutraalne või isegi süsinikku siduv.
Viimastel aastatel on palju räägitud energiasäästust. Ehituses on enamasti silmas peetud seda, et valminud majas oleks võimalikult madalad energiakulud. Selle järgi jagatakse ka valminud ehitused energiaklassidesse. Kas see pole liiga lihtsustatud lähenemine? Kuidas peaks energiakulu ehituses arvestama ja kui keeruline on seda terviklikult teha?
Meelis Seedre: Energiaklass majal näitab, kui tõhusalt see maja toimib kasutamise hetkel. See on üks asi, aga see ei räägi midagi sellest, kui palju kulus energiat selle maja tootmiseks. Need on erinevad asjad. Inimesed võiksid mõista, et kui me teeme väga kalli ja suure ehitusliku energiakuluga maja ja kuigi seal sees elamine kulutab vähe energiat, siis see on ikkagi probleem. Energiaklassid on head, aga me ei tohi ära unustada, et hoone üldisest energiakulust võib hoone ülalpidamise kulu olla väga väike osa.
Näiteks kui meil on puidust maja, siis tegelikult ei ole see puidus olev süsiniku hulk (ca 50 %) kogu protsessi ja elutsüklit vaadates üldse oluline. Oluline on see, et me ei kasuta mingit muud materjali. Kui mul on viis tonni kaaluv puidust maja, siis see, et sellest pool on süsinik ja seda nüüd ei ole atmosfääris – sellel pole väga suurt tähtsust. Loeb hoopis see, et seal ei oleks kasutatud muid materjale. See, mis majast edasi saab, ei ole tegelikult nii oluline kui arvatakse. Ehk siis kogu selle teema võti on materjali valik. Materjali süsiniku jalajälje suurus on see, mis loeb.
Miks Euroopa ja maailma riigid pole selle kõigega arvestanud?
Meelis Seedre: See on väga hea küsimus. Aastakümnendid tagasi, kui tubakatööstus kaasas arste ja PR-firmasid, räägiti inimestele, kui tore on suitsu tõmmata, see on cool, äge ja meeldiv tegevus. Läks väga palju aega, enne kui jõuti ühiskonnas selleni, et tegelikult kahjustab suitsetamine inimeste tervist, tekitab vähki jne. Arvan, et üks põhjus, miks Euroopas praegu seda energiateemat ei taheta tervikuna vaadata, on see, et tsemendi- ja metallitööstus on nii suur äri, nemad reaalselt on võimelised hoidma neid protsesse tagasi. Samamoodi, nagu oli elektriautodega. Bensiinitootjad suutsid ju väga pikalt hoida kõike seda kinni.
Selle küsimuse vastuse teine pool on kindlasti ka teadlikkus, huvi ja hoolimine. Ehk kui ei ole huvi ja hoolimist, siis on väga raske mõista, miks see vajalik on. Praegu oleme Euroopas ja ka Eestis selles staadiumis, kus me pole veel tunnetanud kliimamuutust olulise teemana. Enamik inimesi täna nende probleemide peale ei mõtle. Enne seda, kui see neile otseselt „valu“ ei tekita, ei hakata selle peale ka mõtlema. Enne kui midagi väga hullu ei juht, siis me selle olulisusest aru ei saa.
Tegelikult on tunda, et muutused on alanud. Euroopa Liit tahab, et aastal 2030 oleks 35% energiast taastuv. See tähtaeg tuleb järjest lähemale ja hakkab meie elu muutma. Üks asi on muidugi kokkulepe, teine asi seadus. Seadus toob tegelikke muutusi. Kahju on sellest, et kuni ei ole ühiskondlikku survet, muutub tegelikult vähe.
Kas maailmas on riike keda võiks tuua kliimamuutuste vastu võitlemises teistele eeskujuks?
Meelis Seedre: Neid riike, kes tõesti hooliks kliimamuutustest, on vähe.
Euroopas on kindlasti nendeks riikideks Rootsi, Norra, Soome ja mingis mõttes ka Eesti, aga Eestil on konnasilmana meie põlevkivitööstus. Seda me niipea muuta ei saa ja see heidab meie muudele ponnistustele varju.
Praegu oleme suuremad maailma keskonna mõjutajad, kui näiteks meie naabrid Läti ja Leedu. Üle 40 % maakera riikide süsinikdioksiidi emissioonist moodustavad Hiina ja USA. Põhjus, miks tõstan Rootsit esile, on see, et Rootsi tahab 2030. aastaks viia maanteetranspordi süsinikuneutraalseks ja 2040. aastaks kogu riigi süsinikuneutraalseks. See tähendab et tahetakse et kogu riigi toimimise käigus on süsiniku eraldumine ja sidumine tasakaalus. Oluline on, et ühiskonna tasandil probleemi mõistetakse ja tahetakse selle lahendamisega tegeleda.
Ilmselt ka puidu kasutamise poolest on Põhjamaad maailmas esikohal?
Meelis Seedre: Rootsi ja Soome on endale võtnud eesmärgiks, et oluliselt suurendatakse taastuvat energiat ja üheks selle arengu mootoriks on kahtlemata puidu kasutamise suurendamine. Nende põhimõte on, et mida rohkem puitu kasutada, seda parem.
Kas ka Rootsi ühiskonnas käib sarnane metsade raiumise ümber arutelu nagu meil, või on need vaidlused juba varem ära peetud?
Meelis Seedre: Puidukasutuse suurendamisest rääkimine toob meil kahjuks kaasa „metsast hoolijate“ kisa – hoolime metsast, aga mitte kliimast, imelik. Metsamajandus on Rootsis väga oluline (metsasus 70%) ja nemad on ju ka metsarahvas. Metsateemaline diskussioon on sarnane, aga saadakse ehk rohkem aru, miks metsi majandatakse ning mida on see ühiskonnale andnud, et selle abil parandatakse inimeste elu ja tugevdatakse ühiskonda. Loomulikult mõeldakse ka siin palju mitmekesisusele ja ilmselgelt on siin metsamajandus ikka väga intensiivne. Meie osakonnas (Southern Swedish Forest Research Centre) töötavad paljud teadlased sellega, et kuidas suure tootlikkuse juures saavutada võimalikult hea mitmekesisus. Minu teadustöö üheks põhiosaks on püsimetsade ja lageraiega majandatavate metsade mitmekesisuse võrdlus. Selles on palju huvitavaid aspekte.
Ühes oma artiklis oled väitnud, et puit on kõige säästlikum ehitusmaterjal. Palun põhjenda.
Meelis Seedre: Oluline on ikkagi see, kui palju kulub energiat mingi materjali tootmiseks ja kui palju see tootmine saastab keskkonda – pinnasevett, õhku, mulda. Kui leiame mingi materjali, mille energiasisend on sama puiduga, aga tootmine on palju saastavam, siis peame sellega arvestama. Puidust toodangu valmistamine on ikkagi kõige puhtam tootmisprotsess, mida saab võrrelda vaid teiste loodusmaterjalidega (mis vajavad vähe töötlemist), näiteks saviga.
Samuti on igasugune lokaalne ressurss oluline. Kui meil oleks maa näiteks rauda täis ja puid üldse ei oleks, siis oleks mõistlik kasutada rauda, mitte hakata kaugelt muid materjale transportima. Kui meil oleks väga palju savi, siis oleks mõistlik seda kasutada. Üldjuhul on transpordiaspekt päris oluline. Süsiniku jalajälje aspektist on meie jaoks oluline ka puidu puhtus: see kasvab igal pool, seda on vaja vähe transportida ning selle valmistamine kasutuskõlblikuks ja vajalikuks materjaliks võtab vähem energiat, kui analoogse produkti tootmine mingist muust tehismaterjalist.
Igal juhul on raske leida materjale, mille tootmine võtaks Eestis vähem energiat ja oleks puhtam, mille vee-, õhu- ja mullasaaste, samuti inimeste elu- ja töökeskkonna saaste oleks väiksem. Puit on see ressurss, millega saame oma ühiskonda hoida ja arendada. Ma ei näe võimalust, et Eestis tuleks puidu asemele midagi muud, pigem loodan, et suudame puitu veel paremini ja nutikamalt kasutada.
Loomulikult ei tohi me raiuda metsi nii, et tulevastele põlvedele midagi ei jää. Siin on dilemma. Kui tahame olla võimalikult head looduse vastu, siis mida vähem metsa majandame, seda parem, sest looduslik mitmekesisus üldjuhul sellest võidab. Aga kui arvestame ka kliimamuutusega, mis on praegu reaalsus (samas teame et kliimamuutus mõjutab ka mitmekesisust), siis ei ole puidu kasutamise lõpetamine üldse mitte kuldne lahendus. Kui hoolime loodusest, siis peame leidma jätkusuutlikke puidukasutuse võimalusi.
Kas ja kuidas on inimesel võimalik elu Maal oma tegevusega positiivselt mõjutada?
Meelis Seedre: See elu, mis meil oli enne moodsat aega, oli peaaegu ideaalne! Ei olnud võimalik endale lubada midagi, mis võtnuks liiga palju energiat, kasutati vaid neid asju, mida suudeti endale lubada. See küla- ja maaelu Eestis oli väga säästlik. Kaasaegne elu on valikute küsimus ja meie valikutest oleneb, milline on tulevik. Kui inimesed tahavad meie planeedil pikemalt elada, siis puidukasutus on üldse üks paremaid asju, mida saame teha.